Mõned analüütikud, kes on uurinud islami levikut Lääne-Euroopas, väidavad, et Euroopat ootab ees muutumine Euraabiaks: viimase poole sajandi suundumuste jätkudes saab moslemitest enamus ning valitsema pääseb islamiõigus – šariaat.
Ma ei ole sellega nõus ja väidan, et Euroopa võib valida ka teise tee – seista islamiseerumisele vastu ja leida endas jõudu püsida oma traditsioonide juures. Põliseurooplased, kes moodustavad 95 protsenti elanikkonnast, ei pruugi loobuda oma ajaloolistest kommetest ja tavadest. Kui nad seda ei tee, ei suuda neid miski väärata ega teelt kõrvale kallutada.
Õieti ilmutavadki eurooplased juba märke, et nad pole rahul sisseimbuva šariaadiga.
Prantsusmaal andis seadus, mis keelas hidžabi kandmise avalikes koolides, märku vastumeelsusest islami elulaadi suhtes. Samale osutavad püüded keelustada burkasid, mošeesid ja minarette. Kogu Lääne-Euroopas on sisserännu-vastased erakonnad enamasti suurendanud oma populaarsust.
Vastupanu saavutas hiljuti uue taseme kahe tähtsündmusega. Esiteks ristis, leeritas ja andis paavst Benedictus XVI isiklikult 22. märtsil armulauda 56-aastasele Magdi Allamile, nimekale moslemile, kes on elanud pikka aega Itaalias ja saanud ajalehe Corriere della Sera tipptoimetajaks.
Allami katoliiklusse vastuvõtmise tseremoonia oli nii esinduslik, kui võib ette kujutada: öise jumalateenistuse ajal Püha Peetruse kirikus vastu Kristuse ülestõusmise pühapäeva, Vatikani ja paljude muude telejaamade pilgu all.
Pärast usuvahetust tegi Allam terava avalduse, milles sõnas, et lisaks «ülemaailmsel tasandil avalduvale islamiäärmuslusele ja terrorismile on islamile omane sisemine kurjus, mis on füüsiliselt vägivaldne ja ajalooliselt konflikte tekitav». Teisisõnu, probleemiks ei ole ainult islamism, vaid islam ise.
Üks kommentaator, väljaandele Asia Times kirjutav Spengler läks nii kaugele, et kinnitas, nagu kujutaks Allam «eksistentsiaalset ohtu moslemite elule», sest ta «on oma endiste usukaaslastega ühel meelel selles, et lääne kultuur on alla käinud ega vääri ülevõtmist, ning pakub selle asemele muud: armastusel põhinevat religiooni».
Teiseks avaldas Geert Wilders 27. märtsil lõpuks ammuoodatud 15-minutilise filmi «Fitna», mis sisaldab koraani sõjakamaid värsse, millele järgnevad teod, mida islamistid on vastavuses nende värssidega viimastel aastatel korda saatnud. Mõte on järgmine: islamistid tegutsevad lihtsalt kooskõlas oma pühakirjaga. Kui kasutada Allami sõnu, siis väidab ka Wilders, et islamile on omane «sisemine kurjus».
Erinevalt Allamist ja Wildersist tõmban ma islami ja islamismi vahele eraldusjoone, aga usun, et oluline on lasta neil välja öelda oma sõnum, mitte aga hakata neid sõimama või karistama. Peab tekkima siiras debatt islami üle.
Kui Allami usuvahetus oli üllatus ja Wildersi filmist teati kolm kuud ette, ei järgnenud kummalgi juhul sellist agressiivset ja vägivaldset reaktsiooni, nagu oli kaasnenud varasema islamikriitikaga. Ajalehe Los Angeles Times sõnul olevat Hollandi politsei võtnud ühendust imaamidega, et hinnata mošeedes valitsevat meeleolu, ja avastanud, et «siin on täna tavalisest vaiksem, nagu puhkepäeval». Pakistanis tõi filmi vastu korraldatud meeleavaldus kokku ainult mõnikümmend protestijat.
Tagasihoidlik reaktsioon rõhutab tõika, et moslemite ähvardustest piisas tsensuuri tekitamiseks. Hollandi peaminister Jan Peter Balkenende mõistis «Fitna» hukka ning pärast seda, kui 3,6 miljonit inimest olid seda vaadanud Briti veebileheküljel LiveLeak.com, teatas kompanii: «Pärast meie töötajatele tehtud väga tõsiseid ähvardusi... ei ole LiveLeakil teist võimalust kui kõrvaldada «Fitna» meie serveritest.» (Tõsi, kaks päeva hiljem avaldati see uuesti.)
Märkimist väärib kolm sarnast joont: nii Allam (raamatu «Viva Israele» autor) kui ka Wilders (kelle film rõhutab moslemite vägivalda juutide suhtes) pooldavad Iisraeli ja juute; moslemite tapmisähvardused on sundinud mõlemat elama aastaid politsei valve all; mõlemad tunnevad sügavat muret Euroopa tsivilisatsiooni pärast.
Allam ja Wilders võivad tõepoolest esindada Euroopa väärtuste kristliku ja liberaalse taastugevdamise avangardi. Tulemust on veel vara ennustada, aga sellised visad inimesed võivad anda eluliselt vajaliku tõuke kõigile, kes tunnevad huvi mandri ajaloolise identiteedi säilimise vastu.
